teisipäev, september 17, 2013

One woman army

Ma olen viimase kahe aasta jooksul psühholoogiat ja teisi "endasse vaatamise" aineid nii piisavalt palju õppinud, et refleksioon (jah, selline sõna on olemas) käib pidevalt ja täie hooga.

Kui ma olin väike, tehti päris palju minu eest ära. Selle tulemusel võib arvata, et ma peaksin praegu ikka paras äpu olema. Mõnes valdkonnas arvatavasti olengi, aga samas on mind piisavalt tegutsejaks ja iseseisvaks kasvatatud. Ema natuke kirub vahepeal, et liigagi isepäiseks. Minu jaoks on oluline, et ma saaksin kõigega ise hakkama - isegi korterit sisustades ütlesin, et peab vähemalt jääma mulje, et ma suudan vajadusel ise kõike liigutada. Suudangi.
Ma ei ole see tüüp, kes väga abi küsiks. Viimasel ajal juhtub seda natuke rohkem, aga üldiselt siiski mitte. Kui abi pakutakse, on esimene reaktsioon tavaliselt keeldumine. See on arvatavasti lihtsalt eestlaslik tagasihoidlikkus-kangekaelsus-iseseisvus.
Kui see on minu võimuses, olen ma üldiselt valmis teisi aitama, aga see sõltub ka olukorrast.
Nii tänapäeva ühiskonna mõjutuse kui selle tõttu, et olen tihti tuba kellegagi jaganud, on mul enam-vähem alati hea meel olla üksi. Territoriaalses mõttes, mitte üksilduses. Minu jaoks pole vähemalt siiani olnud probleem mitme päeva jooksul heal juhul ainult poemüüjaga paar sõna vahetada. Teistele võib see väga kummalise ja lausa solvavana tunduda, kui hea meelega olen ma ainult iseenda seltsis. Ühiskonna mõjude all pean ma silmas seda, et tänava peal näeb rohkem vist kõrvaklappidega kõndivaid inimesi kui jutustavaid. Mina olen ka enamasti üks esimestest.
Samas on inimene sotsiaalne olend ning vajadus end väljendada (ja ka teisi kuulata) on ka minul. Seetõttu väljun üsna sageli oma mugavustsoonist ja suhtlen teiste sotsiaalsete olenditega (nii tahaks siia naerusmaili panna, aga siis ei tunduks mu jutt enam nii asjalik).
Mida aeg edasi, seda (julmemalt) ausam ma olen. Kui miski ikka häirib, tuleb sotid selgeks saada - kaua ikka kannatama peab? See kripeldamine kehtib ka kiidusõnade kohta. Kui on tunne, et pole piisavalt kiitust jagatud, siis tuleb viga parandada :).

(K, tema on see, kes mu arvuti desktopil oli, see blondi peaga)
Tegelikult ma kogusin ennast mitu päeva, et see kirja panna, aga nüüd on uni nii suur, et osa mõtteid jäi võib-olla väljendamata. Eks ole näha, kas järge tuleb.
FriendswithK #3 tuleb ka kunagi. Võimalik, et järgmise nädala alguses.

Kommentaare ei ole: