Giggles

Omad vitsad peksavad - olin nii usin blogija, et nüüd eeldatakse, et ma kirjutan igal õhtul memuaare :D.

Kuhu ma jäingi...?
Kui rate oma feimimisega lõpuks üle viskas, tulid orkutiajad ja scrapid, remember? Esimene scrapp mille ma sain, K-lt loomulikult, oli see, et ma olen täielik jobukas :).
Millalgi olid tüngakõned väga populaarsed. Meie puhul väljendus see nii, et mina pidin minema akna peale vaatama, kas haigla põleb, sest Sky+ öeldi nii. Selgus, et K ja D seisid akna all ja irvasid mu üle. Pärast tegi karma tagasi ja nad käisid mõlemad järve peal pikali. Ei, nad ei teinud Jeesust järgi, vaid seal oli jää, selle peal lumi ja kõik oli nii valge, et pinnavormidest väga aru ei saanud.
Ühel korral pidin ma jälle minema akna peale vaatama, aga seekord seda, kas onu Kaljul (kes ei ole onu Endel) toas tuli põleb. Ma isegi ei teadnud, kus ta täpselt elas või milline ta üldse välja nägi, aga abivalmis olin ikka :).
Kui ma tagasi üritasin teha (üks väheseid kordi), oli mul plaan juba valmis mõeldud. Helistasin ja kui vastu võeti, siis ütlesin: "Seven days" (eriti kähedal häälel loomulikult). Sattusin rääkima Kriisu emaga. Johhaidii.
Teine kord kui üritasin tagasi teha, oleksin peaaegu ee... termosega saanud? Nagu näha, siis mul need väga ei õnnestu, aga vähemalt endal on naljakas :). Teistel vist pigem hirmus või midagi sellist.
Miks on sõnal "üritamine" joon all? Üritus on luhtunud katse ja ma tahtsin esile tuua selle, kuidas minul neid ikka jagub.

Oh need vahvad tripid. Türile jõudes läheb rong paksult sulelisi ja karvaseid täis ning laiutamisest pole juttugi.

Juba neid juukseid on nii võõras vaadata.. natuke teeb kadedaks, et nii heledad mul. K digimuutumisest ei hakka rääkimagi.. või noh, ma tegelikult teadsin juba ammu, et ühel päeval on ta blond!!

Kui nüüd naerutamisest-hirmutamisest veel rääkida, siis mulle meenub kohe mitu olukorda.
Aastal 200X (ei mäleta täpselt) olin ma K juures, parasjagu kas elutoas või köögis. Ühel hetkel käib kolks, mats ja sinna otsa kajakas. Jooksin vaatama ja K oli oma toas pikali maas - Gliss Kur oli põranda libedaks teinud :).
Lõunakeskus, aasta me-olime-juba-ülikoolis. Astume rõõmsalt pöördukse sisse (või kuidas öeldakse) ja ootame (khm, ootan) kuni uks eest ära liigub. K oli aga vähe kannatamatum ja astus... peaga vastu klaasi. Mul on siiralt hea meel, et sattusin seda hetke tunnistama, sest muidu oleks üks olukord vähem, mille üle lolida.

Ma ausalt ei tea, mitu osa sellel tuleb. We'll see.