Ma olen üsna väikesest peale endale kassi tahtnud. Enam-vähem igaks sünnipäevaks, mida mäletan, soovisin endale oma kassi. Ema vastus oli alati, et kui eraldi kolin, siis võin võtta nii palju kiisukaid, kui ise tahan. Eelmise aasta 18.septembril küsisin K-lt, kas ta on nõus muga loomade varjupaika tulema. Juhataja küsis eelnevalt igasugu küsimusi ja soovitas mul täiskasvanud kassi vaadata. Käisin vist ainult ühes toas ning pm esimesena hakkas mulle silma Lapike, kes nühkis ennast vastu puuri ja ta kasukas lainetas nii vahvalt.
Vaatasin teisi kasse ka ning lõpuks jäin tema ja ühe süsimusta kassi vahel kahtlema. K ütles, et ikka Lapike.
Nii siis läkski. Allkirjastasin paberid, kuulasin nõuandeid ja võiski minema hakata.
Kodus läks ta vist esimese asjana diivanialust uurima, kuid tuli sealt ruttu välja, tiirutas mõlemas toas natuke ringi ja oli valmis tutvust tegema.
Esimese päeva lõpuks käis ta mul järel ja varjupaiga töötaja kiitis, et see on hea märk.
Kuigi öeldakse, et kass on kodu hoidja ja koer inimese hoidja, siis minu Kiisukas hoiab vist kõike. Kui ma koju jõuan, on ta enamasti ukse peal ootamas ja tervitab mind natuke lärmakalt või nühkides. Külmkapi avamine ja igasugune krabin tähendab tema jaoks seda, et süüa saab. Minu toitu ta otseselt ei taha, aga süldist sööks vist küll kõik tarrendi ära.
Talle meeldib tekkide ja linade all magada. Kui ma teda kohe ei leia, siis on ta kas tekikuhjas, kilekotti pugenud või kappi roninud. Vahepeal reedab teda vilisev nina :).
Kiisukal on väga huvitavad pesemis- ja magamispoosid (mõni näide on ka all). Mõnikord ma julgustan teda jalga veel rohkem püsti ajama, et ta ikka baleriini mõõdu välja annaks. Tal on naljakas komme keset kõndimist end külili visata (ka õues) ja mõnikord pean ma end tagasi hoidma, et mitte naerma hakata.
Öösiti on ta üldjuhul rahulik ja magab kas minu peal või kõrval. Esimene öö oli muidugi selline, kus vaibad ja potid lendasid :).
Tema lemmikmänguasi on kollase ja lillaga vahtkummist pall, aga meelistegevusteks on ka laudade koristamine, harja närimine, küünte teritamine, mööda korterit tormamine ja mu näos püherdamine/näkku aevastamine/ehete närimine.
Suvel Viljandis elades istus ta kas CR toas aknalaual, diivanikatte all või esikus ukse ees, et õue saada. Õues oli ta esialgu väga arg ja madal kui muru, aga augustis ronis juba veidi puude otsa, tormas ringi (reaalselt jooksis) või puges korra rihmadest välja. Niii hirmus hetk oli minu jaoks, aga tema tahtis lihtsalt põõsa all külitada.
Vahepeal kui tal lambist mängutuju tekib ja pupillid hiigelsuureks muutuvad, on küll natuke hirmus.. või siis kui ta keset silitamist hammaste ja käppadega käest kinni võtab. Üldiselt on mul (vähemalt minu arust) maailmaparim Kiisukas, teised kiidavad ka teda.
Preili praegu masseerib mu käevart ja norskab natuke. Tahtsin lihtsalt teada anda, et meil ei ole veel tähtpäev ega midagi, vaid tuli lihtsalt tuju kirjutada, milline mu elukaaslane on.
nädal aega olnud
1. õhtu
1. õhtu
1. õhtu
Fännipilte ka kuulsusega:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar