Järgmisel hommikul lugesin uudiseid ja nägin, et pühapäeva õhtul oli üks hirmus õnnetus juhtunud.
Nii kui ma seda nägin, hakkasin nutma. Õnnetusi juhtub ju iga päev, aga see, et keegi minu tuttavatest...
Olgugi, et ma väga ei suhelnud....oli kuidagi raske ja tühi olla. Just tühi on see sõna, mis seda tunnet iseloomustab.
Jäin mõtlema, et nüüd jääb nii mitu sellist väikest olukorda olemata ja sinna ei saa midagi teha.
Kuigi ma loen tihti uudistest, et igasugu hirmsaid juhtumeid on, siis need jäävad kuidagi...kaugeks. Alles siis, kui keegi tuttavatest on sellise olukorraga seotud, jõuab vaikselt kohale, et iga hetke peaks hindama. Isegi praeguseni ma mõtlen veel, et okei, ülikool saab läbi JA SIIS algab elu. Tegelikult ma ju ei tea seda..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar