Veidi enne kuut hakkasin riideid otsima ja vahetasin neid kokku vist... viis korda? Jep, pükse kaks ja pluusi 3 korda.
Astusin toast välja, panin värskelt tõmmatud muusika mängima jaaaaa hakkas tibutama. Okei, pole hullu, ega ma suhkrust ei ole tehtud. Vahepeal sadu tugevnes, aga minu tuju ikka hea. Jõudsin Ahhaa juurde. Ooomg. Järjekord oli nii pikk, et polnud lootust ka lähiajal (ega üldse :D) sisse saada. Pole midagi, järgmisel aastal katsetan uuesti ja lähen varem.
Kõndisin muuseumitsentrisse (minu jaoks on see Rüütli tn), vahepeal hakkas natuke rohkem sadama. . Vaatasin, kuidas inimesed seisid massidena erinevate katusealuste all. Mina ja mingid korbipoisid olime vist ainsad, kes eestlasliku naeratusega ringi käisid. Kui ma peaaegu posti-/spordimuuseumi juurde jõudsin tugevnes sadu veelgi. Sadama on natuke vähe öeldud.. kallas, kolmest oavarrest korraga, aga mul tuli ainult naer peale. Mingi mees vaatas sellise näoga nagu mina oleks see ilmategelane, kes asju korraldab. Üllataval kombel ei saanudki minust Alice Cooperit.
Käisin kokku viies kohas: posti-, spordi-, mänguasja-, ajaloo- ja kirjandusmuuseumis. Pean tunnistama, et ülikooli kunstimuuseum ei tulnud mulle kordagi meelde.
Ajaloomuuseumis nägin ühte õppejõudu ka, astusin talle ligi ja rääkisime mõne lause juttu.
Kirjandusmuuseum oli minu jaoks täiesti uus kogemus. Uksel tervitas lõõtsamängija ja sisse astudes lasti kohe nimi kirjutada. Seejärel juhatati nn laulutuppa, kus räägiti lugusid ja lauldi. Viimast ma kaasa ei teinud, vaid vaatasin ja kuulasin teisi.
Kui ringkäik algas, olin täitsa põnevil, päris palju rahvast oli ka kogunenud. Nägin enam kui sajandivanust lühtrit ja ahjusid (nii ilusad), pea 100-aastast vereplekki (kui see ikka päris oli) ja veel nii mõndagi. Mis mulle kahjuks enim meelde jäi oli üks u 10-aastane poiss. Ta näppis kõike, mis ette juhtus, segas giidi jutu vahele, eiras antud korraldusi jnejne. Ainuke viisakusraas, mis oli - küsides kasutas ühel korral sõna "teie". Ma nii lootsin, et keegi paarikümnest inimesest võtab tal kratist kinni, aga seda ei juhtunud. Pööritavaid silmi oli peale minu omade muidugi veel. Mulle niii tundus, et viimases muuseumis oli ka A.Saluveer, aga ei ole väga kindel. Kui polnud tema, siis mingi sugulane, sest sarnasus oli ilmselge.. minu jaoks :D.
Vahetult enne muuseumist lahkumist käisid sellised sähvatused, et natuke hirm hakkas, vihma kallas ka.. kuskil kahest ja poolest oavarrest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar