Järgmisel nädalal saab kool läbi. Pärast seda on jäänud veel välipraktika ja seminaritöö kaitsmine. Sinna vahepeale peab mahutama ka tööga kohanemise ja üllatus-üllatus - seminaritöö kirjutamise. Siiamaani on selle edasi lükkamine mul väga hästi välja kukkunud. Vaatasin täna lausa kaks filmi ära. On ju hea tunne, kui ei pea kohustustega tegelema? Jaa. Kas mul sellest ka reaalselt kasu on? Mmm, ei.
Minu valik on see, kas ma võtan end ometi kokku ja kirjutan selle asja ära või lükkan sellega oma lõpetamise edasi. Procrastination. Kõlab ju nii ahvatlevalt, aga... kas see on seda väärt? Ma olen sellise suhtumisega, et kõik või mitte midagi. Kui ma praegu valin selle teise võimaluse, siis ma alavääristan ennast.
Asi on rajale saamises. Keskkonnavahetus mõjub hästi, vähemalt mulle. Kui ma olen muidu harjunud voodis külitades õppima, siis nüüd unustan selle ära. Miks? Aitäh küsimast. Voodis õppimine süvendab une tekkimist. Kas mul on unepuudus? Vaevalt, viimasel ajal ärkan nii umbes poole 12 paiku. Ma ju tean, et tegelikult pakub see teema mulle huvi, järelikult peaks kirjutamine sujuma.
Viise, kuidas end õppima saada, on erinevaid. Minu jaoks paistab toimivat see, kui blokin teatud veebilehed, võtan välja vihiku ja teen loetust märkmeid. Kui vaja, siis loen ühte ja sama lõiku kas või kuus korda. Kõige raskem on õppimismulli loomine, aga see on tehtav. Kui õppimismull on loodud, tuleb seal sees olla senikaua, kui on jaksu ja tahet. Vahepeal pausi tegemine võib mulli katki teha.
Ülikooli teine aasta saab varsti läbi. Kammoon, see on ju nii lähedal. Rohkem kui pool bakat on läbi, ega nüüd ei saa alla anda.
Pühendusega kõigile, kellel on liiga palju asju vaja teha ning liiga vähe aega. Eripühendus K-le ja loomulikult mulle.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar