tegemata asju on nüüd veidi vähem kui pool sellest, mis oli alguses.
vahepeal tuletan meelde kindlasti paljude noorte tüdrukute kunagise lemmiklaulu (minu arust on see endiselt hea, aga eks mul ongi pikad juhtmed):
natuke teemat ka.
eriti viimasel ajal on silma hakanud wannabe snookid ja muud barbie-duckface'id. üldiselt on ju tore, kui inimesed leiavad endale eeskuju, kuid alati pole leid ülejäänud ilma jaoks sama ilus kui neile (mitte, et inimesed peavad elama ainult teiste arvamustest, aga mingisugune maitsekuse piir võiks olla).
kunstripsmed, ja -küüned, juuksepikendused, sollis kõrbenud nahk, kihtide kaupa ebasobiva värviga krohvi, kivid igal kumerusel ja igas augus... huvitav, kas seda peetakse tõesti ilusaks või ei saa sellised tšikid lihtsalt aru, et iga leiduvat võltskarvakest ja -kivi ei maksa endale külge riputada, kui ei taha välja näha nagu pühadekana?
jah... ega ma ka mingi naturaalsuse etalon pole, värvin lausa korra kahe kuu jooksul juukseid ja päris unise näoga kooli ei lähe, aga suuur osa nendest viguritest on küll läbi proovimata ja ega ei kutsu ka :)
osa kehakaunistusi teevad inimese isikupärasemaks ning teatud nukulikkus on armas ja loomulik, aga päris plastikuks ja jõulupuu moodi ei maksa ka minna.
ok, aitab vingumisest, mis ikka oma nina teiste asjadesse toppida :)
2 kommentaari:
Mis sa ajad, Snooki on nooremale põlvkonnale jummalast tore eeskuju. Kes meist siis ei ärkaks aeg-ajalt prügikastis, a ja ta on veel ka tõenäoliselt tulevane Pulitzeri preemia laureaat. No ja stiilist rääkides ütleks lihtsalt, et put your hair so high, that it could touch the sky :)
haha.. ma päris ruttu avastasin selle kommentaari nagu näha ja tegelt ma jah niisama teen teda maha, panin just korvpalli oma juuksepikendustesse, et tema moodi välja näha :D
Postita kommentaar