laupäev, jaanuar 03, 2015

I have a confession

Täna hommikul ärkasin teadmisega, et pärast tööpäeva lõppu tulen koju ja nutan ühe peatäie. Miks? Aga miks mitte? Mitu asja käisid/käivad üle pea ja tunne oli selline, et see leevendaks kas või korraks.
Ootasin päev otsa seda..tõsiselt ootasin:D Ise olin rõõmus jm, aga teadsin, et koju jõudes hakkab pisarameri voolama. Sai siis tööpäev läbi, jõudsin koju, tegin söögi valmis, ajasin emaga õe kingituse asju...ja nutmine läks täiesti meelest ära.
Läksin pessu ja siis sain aru, et nope, täna ei tule sellest midagi välja. Ju siis ei ole olukord nii hull või ma elan seda kuidagi teisiti välja..või just hoian enda sees. Ma ei teagi..
Ei ole mingi emoteema, ausalt ka. Rääkisin emale ka täna oma plaanist ja ta ütles, et tal oli mõni päev tagasi sama, et ta lausa ootas nutuaega :D.
Mina tänan selleks korraks, soovin veel head uut ja mainin ka ära, et K, elusta oma blogi!! Tolmurullid on nii suured juba, et õudne.
Aa, ma nägin eile väikest hiiretipsu. Niiii nunnu oli ja mul oli tast nii kahju. Ei osanud muud teha ning tõstsin väikese väriseja väga käidava koha pealt varjulisemasse.
Aa 2, Kiisupreili on soojas Viljandis ja loodetavasti elab mõnusat elu. Lähen järgmisel nädalal teda tsekkima ka. Weehee
(Ha, just märkasin, et ma kirjutan juba teist korda, et Viljandi on soe:D)

Kommentaare ei ole: