Dr O

Seda ei juhtu just kuigi tihti, et ma pm nädala jooksul 2x Tallinnasse satuksin. Sel korral läks aga nii. Eelmisel reedel käis KrBr uute rongidega rändamas ning nii muuseas Titanicu näitust ja üleüldse Lennusadamat külastamas. Mulle väga meeldis, et see polnud mingi vaata-aga-ära-puutu muuseum, oh ei, vaata-kuula-katsu-liiguta-proovi jne hoopis. Meremeeste kostüüme sai selga proovitud, mingisuguse õhukaitse/rünnakumasinat näpitud (eesmärk ei saanud siiski täidetud :D), laevukesi sõidutatud, lennukit juhitud ja jäämäge katsutud. Lembitu nägime ka ära. Täna kuulsin, et vist oleks saanud seda ka lähemalt katsuda, aga mis seal ikka. Aa fancy trepi nägime ka ikka ära.
Õhtul ajasime preilid kokku ja keerutasime jalga. Enne said muidugi kõik tähtsad teemad põhjalikult läbi arutatud. Kellelgi polnud kontsi ja ma läksin sulejopega :D. Rahvast oli isegi häirivalt palju, ei saanud ei istuda ega astuda.
Mõni päev enne seda sain USA-roomielt ettepaneku minna "Tohter Olafi" saatesse publikuliikmeteks. Algul jäin natuke mõtlema, aga paar päeva hiljem mõtlesin, et why not ja lendasime peale.
Enne lasin CR-l endale mitut soengut teha, et näha, millega ikka sobib minna.
Hommikul tegin siiski teistsuguse nikerduse pähe, viskasin kontoririided selga ja hakkasin bussijaama poole minema. Bussis oli mõnus, rahvast oli vähe ja sain rahus lebotada. Millalgi tundus, et peaks oma special needs inimesele mõeldud tallad saabastesse panema ja hakkasin oma rituaaliga pihta. Ühe saapa lukku tirisin eee.. pool tundi jalga, sest ta ei tahtnud kuidagi normaalselt kinni minna. Sõrm on siiani valus, aga suva.
Pealinnas sain kohe A-ga kokku ja otsustasime, et kuna me nii näljased, siis lähme kuhugi lähedale sööma. Sõime koduseid toite, vahetasime paar sõna leti ees seisnud tüübiga ja asusime sööma ning muljetama.
Kuna ilm oli külm ja me tahtsime Virusse minna, lippasime trammi peale. Tallinlastel ikka uhke värk, lehvitavad oma kaarti ja vsjo. Me korjasime rahakotist sendid kokku, panime kuskile sahtlisse ja juht andis pileti vastu. Sõidu ajal muljetasime (kes kahest eelmisest, kes üle-eelmisest) suvest ja võrdlesime inimesi.
Virus käisime paar poodi läbi, korra toidukast ka ja siis hakkasin Telemaja poole kõndima. Vahepeal sattusime segadusse ja mõtlesime, et mis nüüd teha. Hetk hiljem saime aru, et selle asemel, et telefonist näpuga järge ajada, võib vabalt ka inimeste käest küsida :O. Mõeldud-tehtud. Varsti olimegi õiges kohas ja nägu läks nalja täis - ouu emm džii, me olemegi siin. Võtsime kumbki omale tähendusega nagi (mina nr 11, sest sünnipäev 11. kuul ja A 12., sest sünnipäev 12. kuul).
Seiklesime natuke, et vetsu leida, aga õnneks publiku manager oli nii tore, et viipas väga teatraalselt käega ja me leidsime õige koha üles.
Stuudiosse saime küll lubatust hiljem, aga põnevus oli endiselt suur. Selle ootusaja jooksul hakkas telemaja tiim meile täieegaa meeldima. Kõik olid nii energilised ja asjalikud. Noori oli palju ja kõik paistsid täpselt teadvat, mida nad teevad. Ülilahe.
Üksikuid istekohti oli omajagu, aga me tahtsime ikka kõrvuti istuda. Leidsime 2 vaba kohta - kohe platsi kõrval. Algus oli täiega huvitav - kõik töötajad siiberdasid ja kõigil olid mingisugused kõrvaklapid-nikerdused peas. Stuudio oli prožektoreid ja kaameraid täis. Kui salvestamine pihta hakkas, sain aru, et ma vist olen ikka päris omajagu kaadris. See tähendas seda, et ma pidin jälgima, kuidas käsi ja jalgu ja kõike hoida. Pika peale oli ikka suht väsitav ja ma veits põen, milline see välja nägi :D. Kui tuleb välja, et selles saates mind üldse ei näidata, siis pidid nad mitmel korral pool külalist välja lõikama ja osa aparatuuri ka. Eks ole näha.
Vahepeal jäi saatejuht lihtsalt vait ja esialgu ei saanud publik üldse aru, mis toimub. Paus oli :D. Rahva meeleolu aitas kõrgel hoida üks vahva mees, kes oli lihtsalt ülinaljakas. :D
"Kuidas teil läheb? Kas kõik on hästi? Kas kellelgi ei ole hästi? Kas kellelgi on kodus muresid?"
"Kui keegi plaanis 21-22 paiku kinno minna... siis ei saa. Selleks ajaks jõuame küll valmis, kui kl 23 Amigo lahti tehakse. Olafiga eesotsas läheme ;)."
Räägib eratreeneri juurde minekust: "VIIS pähklit? No siis ma küll ei tule. Issand. VIIIS pähklit... ei tegelikult ma ikka tulen."
Terve salvestamise aja üritasin ma aru saada, kes on 2 tüüpi - nad olid lihtsalt niii sarnased ja nad on RAUDSELT kuskil telekas olnud. Raudkindlalt. Ja vennad on ka. Äkki isegi kaksikud.
Ühel hetkel sai salvestus läbi ja vahva mees hõikas: "Pärast kolme tundi on kõik ikka õnnelikud!!" Jap. Ühe saate salvestus võttis aega 3h. Kähku 10 min pausi, mis tähendas seda, et sõime vetsujärjekorras :D.
Tagasi stuudiosse minnes valisime uued kohad, seekord keskel keskel :D Selles mõttes, et seal kus kõige rohkem rahvast oli st keskel ja istusime suht keskel. Olemine oli veits mugavam, sest koti sai jalgade juurde panna ja enam ei pidanud oma jalgade ega käte asendit nii palju jälgima. Salvestus läks tunduvalt kiiremini ja varsti saigi läbi. Natuke nänni saime ka, saan nüüd enne augustit Tallinnasse trenni minna, jee :D. Nii kahju oli sealt ära minna, sest kõik oli nii mõnus kuidagi.
Kuna vahepeal oli paus suhteliselt lühike, siis jäi enamik sööki alles ja enda rõõmuks (vb teiste kahjuks) sain bussis nosida. Jällegi oli üsna vähe rahvast, mis oli hea. Kuidas ma ka ei üritanud, magama ei suutnud jääda ja nii ma külitasingi klapid pealuusse surutuna imelikus asendis tooli peal.
Jäin väga rahule ja kui võimalik, läheksin veel. See oli kogemus omaette, ülilahe oli näha, kuidas saate tegemine tegelikult toimub. Kuna meile ei öeldud (minu arust) kas ja kui palju me rääkida võime sisust, siis olin selles osas napisõnaline. Seda ma igatahes tean, et stuudios pilti ei võinud teha, selleks oli fotograaf. Pildid ilmuvad K2 kodulehele, kui saated on juba eetris olnud. Millal see täpselt on, ma ei tea, aga vist kunagi märtsis. Väga kõva häälega kuulutama ei hakka, sest äkki 1) ei näidata mind üldse 2) olen nagu hirv autotuledes. Kui siiski juhtub, et keegi märkab kõrvuti punapead ja patsipead, siis me tervitame.
Aaa, sain ka teada, kes need vennad olid. Kaksikud nad ei olnud, aga minu arvates võiksid vabalt olla. Jap nad on telekas olnud ja isegi Eesti eurokas osalesid.
Mina tänan, monoloog sai selleks korraks läbi. Kui mul veel midagi meenub, siis täiendan.