In my head

Kell on pool 2 laupäeva varahommikul. Lõpetasin just The Holiday vaatamise.. naeratasin vist vähemalt pool ajast. Mulle nii meeldivad filmid, kus kõik läheb hästi. Jõulutunde tekitas ka juba.. nii ootan seda. Mitte kingituste pärast, need ei ole juba mõnda aega minu jaoks nii olulised, vaid mulle meeldib just see meeleolu ja seltskond. Inimesed paistavad jõulude ajal üksteisest rohkem hoolivat ja see teebki selle aja eriliseks (kuigi tegelikult võiks ju alati üksteisega nii käituda). Tekkis tahtmine pidada suuri jõule..nagu vanasti. Kuigi viimasel paaril aastal on ka vähe suurem seltskond olnud. Sel aastal on isegi 2 inimese võrra veel suurem :).
Jäin mõtlema, et see nädavahetus on üle pika aja esimene, kus ma ei sõida ühest linnast teise või ei tähista mingit sünnipäeva. Niii hea. Minu tänane (verbaalne) suhtlemine nägi välja selline: emaga mõni sõna, kui ta külas käis; üks tsau ja üks tere. Kõik.
Eluvaim tuli just sisse. Koristaks terve elamise viimse tolmukübeni ära, loeks raamatu lõpuni, teeks korraliku konspekti (ups haigutasin vahepeal), silitaks kiisukat kuni ta tukkuma jääb, põletaks küünlaid jnejne. Reaalsus on arvatavasti see, et poole tunni pärast olen siruli maas ja kiisukas magab mu otsas kuskil.
Nägin täna ühe akna peal jõulutulesid põlemas. Natuke vara veel minu arust :(.
(20 min hiljem ja juba ongi postitus valmis)