Siiani olen - ptüiptüiptüi - suutnud puugivaba olla, kaks päeva veel vaja üle elada. Soo-koeratubakas, mets-harakputk, äiatar, must vägihein ja muud toredad taimenimed on nüüd kõik selged... haha.
Metsas ringi kõmpides on vahepeal selline tunne, et see üksik heinapall veereb peas, aga samas on tunne, et 100 heinapalli on kõik puntras ja siis veerevad ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Täna oli pärast 5km matka (mis oli raudselt rohkem) selline tunne, et kui ma veel mõne taime nime kuulen, siis taon vabatahtlikult oma pead vastu puud. Nii päris ei teinud, aga väikese kambaga otsustasime, et ei üritagi enam tarka nägu teha ja kõndisime lihtsalt teistest mingi 10 meetrit eespool ja vingusime. Üldse iga natukese aja tagant teeb keegi tõelise s#tahäda näo pähe ja ütleb, et ta tahab vinguda :D. Lol ausalt. Enamjaolt olen see mina. Aga vingumine aitab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar