Mitte mina ei leia seeni, vaid..

.. seened leiavad minu. Tegelikult ka! Jalad liigutasid mu sinna, kuhu seened olid kutsunud. Ma olen üldse avastanud, et ma vist ikkagi selgeltnägija.. kui mitte nägija, siis aimaja. Siis kui ristiema oli juba (märgatava hulga mu edaspidises elus vajalike asjadega) Tartu poole hakanud sõitma, mõtlesin ühel hetkel, et mida ta parasjagu teeb. Umbes pool minutit hiljem tuli õde ja ütles, et ristiema tuli tagasi, unustas jaki kappi.
Igatahes täitsa tore päev, vahepeal kui me ära väsisime, lebotasime nii, et jalad olid mööda autot laiali :D
Praegu ka uni peal juba... aa mustikaid korjasime ka.. näm-näm. Nii ilusa värviga on, aga ma vist ei leia ilusat pilti.
Muide, ma olen viimasel ajal grammatiliselt korrektsemaks muutunud siin, kui pole veel märganud.

Paremat pilti ei leidnud, aga igatahes nad olid lihtsalt ülimahedat värvi. Kui ma muidu pole eriline sinise fänn, siis see oli super.