mõttest teostuseni ehk muuseumiöö tartus (pikk!)

lobisesime emaga eile hommikul ja mainisin, et tahaks täiega ikka muuseumiööle minna. emps ütles selle peale, et aga palun, räägi ööbimiskoht ära ja mine. nii ma lühikese ettevalmistusajaga pakkisingi vajalikud asjad kotti ja hakkasin bussijaama kõndima. nagu arvata võis, osutus sebe buss väga populaarseks ja sain minagi endale pinginaabri.

kui jalad juba tartu tänaval tatsasid, olin rõõmus, et vihmavari sai kaasa võetud. plaan oli minna lõunakasse sööma ja kleite vaatama, kuid bussini oli veel aega ja nii läksin taskusse. hakkasin samme ülemise korruse poole seadma, kui keegi hakkas jutustama "tere! kuidas läheb? mul läheb hästi!". 5 min hiljem sammusin minema, poolvägisi pealesunnitud pensionisammas kuskil olemas. ei teadnud, keda mõttes rohkem kiruda, ennast või lobisejaid.
pärast seda tahtsin lohutuseks kakaod. kuna jäätiseputka oli lähemal ja sellel ilutses silt "kakao 1€", siis mõtlesin, et proovida ju võib. see tähendas seda, et keskmise suurusega papptopsi valati natuke üle poole kakaod, millele pidi ise suhkru lisama. tekkis küsimus, et kas see ongi muidu nii või on tegemist minu suurepärase õnnega sellistel juhtudel... kardan viimast.
jõudsin omadega bussipeatusesse ja tatsasin nr 69 peale. jällegi ebaõnn - selliste alkoaurudega (khm -pilvedega) tüübid. imestasin, et pool bussi täis polnud. kui hakkasime lõunaka poole minema, nägin pingil istumas armsat geiemo-tüüpi, kes istus vahvalt jalg üle põlve ja seletas.

lõunakas ise oli päris huvitav.. käisin söömas ja nägin tantsusaatest üht meest, proovisin paari kleiti ja käisin loomapoes, mis meenutas loomaaeda - hamstrid, pesukarud, kilpkonnad (need suuremad), skunk, palju erinevaid linde, küülikud, erinevad gekod ja veel palju loomi. minu erilise tähelepanu said 2 suurt papagoid, kes olid niii ilusates värvides... hind oli muidugi päääääris krõbe ~5000€ (~80 000EEK).

näha pilti on üks asi, aga reaalselt seista vähem kui meetri kaugusel sellistest iludustest on hoopis teine asi.



millalgi tulin kesklinna tagasi ja hakkasin korterisse minema. parajasti sõitis mööda pulmaehteis tuletõrjeauto (priitahtlikud pritsumehed-juba nimi on nunnu) ja järel oli pulmarong. jõudsin siis korterisse ja imetlesin vaadet.. mõnuuusalt suur aken ja kinniehitatud rõdu, mis nüüd oli arvutinurk, oli niiiiii mõnna lihtsalt, päriselt ka.

põhiasjast ka - käisin läbi 19.saj linnakodaniku muuseumi, mänguasjamuusemi, mänguasjamuuseumi teatri kodu, posti- ja spordimuuseumi, tähetorni, vana anatoomikumi (täiega põnev!!!), zooloogiamuuseumi, geoloogiamuuseumi ja kgb kongide muuseumi.
pärast spordimuusemi arvasin, et raekoja platsil pidi ka midagi olema ja hakkasin viltuse maja poole kõndima suvalt. nägin, et mingi suur kaamera filmib üht meest, arvatavasti jäin ise ka lindile. igatahes umbes 10 sammu järel jäin seisma, vaatasin kaarti ja keerasin otsa ringi.. jäin jälle kaamerasilma ette. hakkasin vaikselt naerma ja mõtlesin, et kas nemad ka märkasid, et üks tüdruk kõnnib poole minuti jooksul kaamera eest 2 korda läbi :D
zooloogiamuuseumis nägin atlandi tuuri, kellega küll vees kohtuda ei tahaks, suurt karvast ämblikku ja palju suuri topiseid. naljakas oli see, kui üks väike poiss vaatas mingit putukat ja küsis: "mis ta nimi on?"
päeva lõpuks oli päris väss olla, aga ise olin ülirahul. läksin korterisse tagasi, hakkasin eurolaule kuulama/vaatama ja lobisesin oma tulevikust. natuke kahtlane oli see, kui ungari lauljatari lapse kohta öeldi käblik...

kõige lõppu tahaks kirjutada seda, et ma tahaks veeeel paljust kirjutada, aga võin järgmisel korral seda teha. lisaks veel seda, et tundsin ennast nii eile kui täna nagu ajakirjanik - haaran käigu pealt söögi-joogi kaasa, torman igale poole ja teen pidevalt märkmeid- vahvavahva, love it!

p.s täna jõin ikka õiget kakaod ka :)