Tänane postitus tuleb üsna lühike ja sisutühi, sest keegi (kes küll?) on õpilainel. Homme tuleb tore järeltööde päev. Gümnaasiumis on ikka raske haige olla. Puudud 3 päeva ja kaks korda sama palju töid kuhjub.

Veedan nüüd aega matemaatika ja geograafiaga,
wish me luck.

Kas ma olen ainus, kes...

mõtleb tänaval kõndides välja võitlusstseene? Täna kõndisin rahulikult koju, kui nägin kahte nooremat poisikest midagi väga veidrat tegemas. Üritasin seda ignoreerida ning möödusin neist. Äkki hakkas üks mulle joostes lähenema ja automaatselt tekkis silme ette klipp sellest, kuidas ma ninja-löökidega väikse tüütuse enda juurest eemaldan.

Tühi tunne kuidagi. Võiks ju õppida mingisuguseks tulevaseks päevaks.. aga pole sellist tunnet. Mitte et ei viitsi, vaid tõesti pole sellist TUNNET. Võiks toa ära koristada.. aga miks, homme ju jälle sassis. (Ega see praegu prügimäge ei meenuta, lihtsalt ülearused riided on lohakil.)

Selg valutab ja süüa tahaks. Ometigi sõin just mõni aeg tagasi. Puhkusel ja rahul poleks ka midagi viga.

Olgem ausad, kellel ei teki tahtmist rätik, päikeseprillid, ujumisriided ja palju joodavat kaasa võtta ning pildil asuvasse kohta põrutada?

Võtan oma 7 asja ja lähen, adios!

Garfield ma just pole..

et esmaspäevi meeletult vihkaks, aga lemmikute hulka kindlasti ei kuulu.
Täna lisandus 2 kontrolltööd "vaja teha" asjade nimekirja. Uh. 3h loomingulist kirjutamist oli tegelikult päris põnev, ausalt. Lubasin endale, et ei tõmba midagi maha, vaid kirjutan mõtted otse paberile. Mõtteid konkreetselt polnud, aga jutt jooksis (?!?)

Homme testitakse arvatavasti ladina keele oskusi, ehk on head tulemused.
Vaheaeg kuluks hädasti ära, palun aitäh.

Lõppu veel paar toredat pilti, mille peale tekib tahtmine mitu head tundi magada ja äratuskella eirata.

Juhtumisi olen ma oma uuest hobist nii erutatud, et kavatsen ruttu uue sissekande teha.
Kuna mõni (arvatavasti) väga lah(k)e inimene on jaganud teistega oma vingeid pilte, siis kes olen mina, et selliseid vingeid pilte endale hoida.

Kui pea (ja kõht) enam söögimõtteid täis pole, kirjutan ilusast ilmast ja loovkirjutamisest, mida täna 3h tegin.

Seniks ciao.

Aega võttis.. asja ka sai?

Lükkan ämblikuvõrgud eest ära ja hakkan juba teist sissekannet tegema, juhhuu!

Nägin eile filmi "Zombieland," mis esialgu tekitas ainult tahtmise ahhetada. Jälle need ameeriklased oma imelike arusaamadega..
Ajapikku kerkis üks mu kulmudest aina kõrgemale - kas tõesti saab 12-aastane tüdruk vastu üle 30-aastasele Texase machole? Tundus, et sai küll.
Ühel peategelasel oli ellujäämiseks koostatud nimekiri, mida tuleb teha.
Tänu machole (ja tema Twinkie-armastusele) sai ta kirja uue reegli:
#32 - Tunne rõõmu väikestest asjadest.
Tahan ka pisiasjadest rõõmu tunda - lähen ostan rosinaid kakaos, nämm.
Elagu söök!

Sorry, kui roostes olen, edaspidi loodan sisutihedamaid postitusi koostada.
Teate küll, harjutamine teeb...
harjutajaks.