esmaspäev, september 30, 2013

Haters gonna hate

Vahepeal on iiigasugu asju juhtunud, aga ma ei viitsi neist pikemalt rääkida.
Igatahes...

# uggid ja dressipüksid - parim kombo ever. Oleks ma USAs, siis mind vist loobitaks Starbucksidega. Miski muu pole nii mugav õhtul poes tiirutamiseks. Minu ja staaride vahe on selles, et ma kannan neid ikka külma ilmaga, mitte mingi soojaga, daa. See ongi ainuke erinevus :D. Üritasin õiget pilti leida, aga neil on nii lötakad dressipüksid, mul ikka normaalsed..

# sasipusikrunn - a kuidas veel siis juukseid panna, kui ei taha neid sättida?

# karukasukas - ma olin eile selle sees nii peidus, et ei saanud tükk aega arugi, et vihma sajab

# piimaga tee - oh sweet jesus (eriti kui on karamellitee)
no need värvid juba on ahhh!!

# heeringas keedukartuliga - juba tuligi isu peale


# taaskasutus - nt mina olen täna juba selline ärikas olnud, et hoia ja keela!
# Lady Gaga - kandku ta mida tahes, talent on olemas
tean jaa, et kujundust peaks muutma, aga not today.
ma rohkem ei saa kahjuks blogida praegu, sest üks muudkui küsib, kuna valmis saab.

teisipäev, september 17, 2013

One woman army

Ma olen viimase kahe aasta jooksul psühholoogiat ja teisi "endasse vaatamise" aineid nii piisavalt palju õppinud, et refleksioon (jah, selline sõna on olemas) käib pidevalt ja täie hooga.

Kui ma olin väike, tehti päris palju minu eest ära. Selle tulemusel võib arvata, et ma peaksin praegu ikka paras äpu olema. Mõnes valdkonnas arvatavasti olengi, aga samas on mind piisavalt tegutsejaks ja iseseisvaks kasvatatud. Ema natuke kirub vahepeal, et liigagi isepäiseks. Minu jaoks on oluline, et ma saaksin kõigega ise hakkama - isegi korterit sisustades ütlesin, et peab vähemalt jääma mulje, et ma suudan vajadusel ise kõike liigutada. Suudangi.
Ma ei ole see tüüp, kes väga abi küsiks. Viimasel ajal juhtub seda natuke rohkem, aga üldiselt siiski mitte. Kui abi pakutakse, on esimene reaktsioon tavaliselt keeldumine. See on arvatavasti lihtsalt eestlaslik tagasihoidlikkus-kangekaelsus-iseseisvus.
Kui see on minu võimuses, olen ma üldiselt valmis teisi aitama, aga see sõltub ka olukorrast.
Nii tänapäeva ühiskonna mõjutuse kui selle tõttu, et olen tihti tuba kellegagi jaganud, on mul enam-vähem alati hea meel olla üksi. Territoriaalses mõttes, mitte üksilduses. Minu jaoks pole vähemalt siiani olnud probleem mitme päeva jooksul heal juhul ainult poemüüjaga paar sõna vahetada. Teistele võib see väga kummalise ja lausa solvavana tunduda, kui hea meelega olen ma ainult iseenda seltsis. Ühiskonna mõjude all pean ma silmas seda, et tänava peal näeb rohkem vist kõrvaklappidega kõndivaid inimesi kui jutustavaid. Mina olen ka enamasti üks esimestest.
Samas on inimene sotsiaalne olend ning vajadus end väljendada (ja ka teisi kuulata) on ka minul. Seetõttu väljun üsna sageli oma mugavustsoonist ja suhtlen teiste sotsiaalsete olenditega (nii tahaks siia naerusmaili panna, aga siis ei tunduks mu jutt enam nii asjalik).
Mida aeg edasi, seda (julmemalt) ausam ma olen. Kui miski ikka häirib, tuleb sotid selgeks saada - kaua ikka kannatama peab? See kripeldamine kehtib ka kiidusõnade kohta. Kui on tunne, et pole piisavalt kiitust jagatud, siis tuleb viga parandada :).

(K, tema on see, kes mu arvuti desktopil oli, see blondi peaga)
Tegelikult ma kogusin ennast mitu päeva, et see kirja panna, aga nüüd on uni nii suur, et osa mõtteid jäi võib-olla väljendamata. Eks ole näha, kas järge tuleb.
FriendswithK #3 tuleb ka kunagi. Võimalik, et järgmise nädala alguses.

kolmapäev, september 11, 2013

Giggles

Omad vitsad peksavad - olin nii usin blogija, et nüüd eeldatakse, et ma kirjutan igal õhtul memuaare :D.

Kuhu ma jäingi...?
Kui rate oma feimimisega lõpuks üle viskas, tulid orkutiajad ja scrapid, remember? Esimene scrapp mille ma sain, K-lt loomulikult, oli see, et ma olen täielik jobukas :).
Millalgi olid tüngakõned väga populaarsed. Meie puhul väljendus see nii, et mina pidin minema akna peale vaatama, kas haigla põleb, sest Sky+ öeldi nii. Selgus, et K ja D seisid akna all ja irvasid mu üle. Pärast tegi karma tagasi ja nad käisid mõlemad järve peal pikali. Ei, nad ei teinud Jeesust järgi, vaid seal oli jää, selle peal lumi ja kõik oli nii valge, et pinnavormidest väga aru ei saanud.
Ühel korral pidin ma jälle minema akna peale vaatama, aga seekord seda, kas onu Kaljul (kes ei ole onu Endel) toas tuli põleb. Ma isegi ei teadnud, kus ta täpselt elas või milline ta üldse välja nägi, aga abivalmis olin ikka :).
Kui ma tagasi üritasin teha (üks väheseid kordi), oli mul plaan juba valmis mõeldud. Helistasin ja kui vastu võeti, siis ütlesin: "Seven days" (eriti kähedal häälel loomulikult). Sattusin rääkima Kriisu emaga. Johhaidii.
Teine kord kui üritasin tagasi teha, oleksin peaaegu ee... termosega saanud? Nagu näha, siis mul need väga ei õnnestu, aga vähemalt endal on naljakas :). Teistel vist pigem hirmus või midagi sellist.
Miks on sõnal "üritamine" joon all? Üritus on luhtunud katse ja ma tahtsin esile tuua selle, kuidas minul neid ikka jagub.
Oh need vahvad tripid. Türile jõudes läheb rong paksult sulelisi ja karvaseid täis ning laiutamisest pole juttugi.
Juba neid juukseid on nii võõras vaadata.. natuke teeb kadedaks, et nii heledad mul. K digimuutumisest ei hakka rääkimagi.. või noh, ma tegelikult teadsin juba ammu, et ühel päeval on ta blond!!

Kui nüüd naerutamisest-hirmutamisest veel rääkida, siis mulle meenub kohe mitu olukorda.
Aastal 200X (ei mäleta täpselt) olin ma K juures, parasjagu kas elutoas või köögis. Ühel hetkel käib kolks, mats ja sinna otsa kajakas. Jooksin vaatama ja K oli oma toas pikali maas - Gliss Kur oli põranda libedaks teinud :).
Lõunakeskus, aasta me-olime-juba-ülikoolis. Astume rõõmsalt pöördukse sisse (või kuidas öeldakse) ja ootame (khm, ootan) kuni uks eest ära liigub. K oli aga vähe kannatamatum ja astus... peaga vastu klaasi. Mul on siiralt hea meel, et sattusin seda hetke tunnistama, sest muidu oleks üks olukord vähem, mille üle lolida.

Ma ausalt ei tea, mitu osa sellel tuleb. We'll see.

esmaspäev, september 09, 2013

This is how it all started

1. september 2000.
Lähen uude kooli 2. klassi, ei tea mitte ühtegi inimest. Aktusel satun ühe klassiõe kõrvale seisma (pildimaterjal on ka, aga mitte blogis). Seda ega järgnevat ee... 3-4 aastat ei mäleta me kumbki, et oleksime väga suhelnud omavahel.

Millalgi tulid rate- ja msni-ajad ja siis hakkas pihta. Tänu Kriisule sain ma oma esimese msni: britzz666@hotmail.com, lols :D. Reidilakse sai ikka kõvasti tehtud nii Banksi, kose kui ka K maja juures. Ühed ehedamad talvemälestused on sellest, kui me kose juures kukerpalle tegime ja uperkuuti alla lendasime ning loomulikult need vahvad lossikate liud. Mina lõpetasin tavaliselt põõsast kinni hoides ning tema lihtsalt tuhises must mööda naerda lõkerdades (see sõna sobib nii hästi :D).
Vahepeal oli päris hull "Mean Girls" hullus ehk me leppisime kokku, mida mis päeval koolis kanname. Oh neid toredaid aegu (ää roosa pluus, siis teksad, teeme lokid ka, sellised kõrvarõngad ja selline käevõru blabla).
K-le külla minnes ei teadnud ma kunagi, mis mind ees ootab. Esimesel korral juhatas ta mu vale maja juurde (seda tegi ta ka teistega :D), siis ilmus öösel akna taha turbaniga. Millalgi sundis ta mind otsapidi tooli peal magama, et Kasparkoer mu voodisse ära mahuks :D. Enam-vähem kõike, mida üks inimmõistus välja suudab mõelda, on ta mulle juba kokku sokkinud. Mingi maani jäin ma alati uskuma igasugu imelikke asju, aga nüüd on see juba taandunud.
Koolis juhtus pidevalt, et ma läksin soditud käte, näo ja päevikuga koju, sest meil oli tunni ajal sõda olnud. Sellega seoses tuleb meelde see, kui üksteisel elu eest juukseid tirisime, niimoodi tänaval ringi kõndisime ja siis kolmeni lugedes lahti lasime.
Vahepeal olid meil ikka parajad kraaklemised ja ei rääkinud lausa terve päeva. Juhtus ka nii, et meie "pausi" ajal käisin mina reidis ta pilte kommenteerimas, sest need olid siiski lahedad.
Millalgi hakkas mulle tunduma, et me oskame üksteise mõtteid lugeda. Kõige ehtsam näide selle tõestuseks - kumb on ümmargusem, kas 6 või 8? 8, sest....! (kas ma võin saladuse avaldada?)
Selleks, et sõbrad olla, ei pea alati tingimata rääkima. Võib ka vait olla, üksteisele otsa vaadata ja noogutada, sest nii kui nii on teada, mis kummagi peas toimub.
(Ma arvan, et sa tead, mis pilti ma siia panna tahaks, aga sa vist ei luba. Sel juhul panen nukunäo ja nõianäo, '07.)

to be continued, b#tches.
-B.

Heal lapsel mitu nime

Bella-Kiisukas-Lapike-Sinepilõug-Preili-Kassike-Laine (jap, ma mäletan isegi seda)

Ma olen üsna väikesest peale endale kassi tahtnud. Enam-vähem igaks sünnipäevaks, mida mäletan, soovisin endale oma kassi. Ema vastus oli alati, et kui eraldi kolin, siis võin võtta nii palju kiisukaid, kui ise tahan. Eelmise aasta 18.septembril küsisin K-lt, kas ta on nõus muga loomade varjupaika tulema. Juhataja küsis eelnevalt igasugu küsimusi ja soovitas mul täiskasvanud kassi vaadata. Käisin vist ainult ühes toas ning pm esimesena hakkas mulle silma Lapike, kes nühkis ennast vastu puuri ja ta kasukas lainetas nii vahvalt. 
Vaatasin teisi kasse ka ning lõpuks jäin tema ja ühe süsimusta kassi vahel kahtlema. K ütles, et ikka Lapike.
Nii siis läkski. Allkirjastasin paberid, kuulasin nõuandeid ja võiski minema hakata.
Kodus läks ta vist esimese asjana diivanialust uurima, kuid tuli sealt ruttu välja, tiirutas mõlemas toas natuke ringi ja oli valmis tutvust tegema.
Esimese päeva lõpuks käis ta mul järel ja varjupaiga töötaja kiitis, et see on hea märk.
Kuigi öeldakse, et kass on kodu hoidja ja koer inimese hoidja, siis minu Kiisukas hoiab vist kõike. Kui ma koju jõuan, on ta enamasti ukse peal ootamas ja tervitab mind natuke lärmakalt või nühkides. Külmkapi avamine ja igasugune krabin tähendab tema jaoks seda, et süüa saab. Minu toitu ta otseselt ei taha, aga süldist sööks vist küll kõik tarrendi ära.
Talle meeldib tekkide ja linade all magada. Kui ma teda kohe ei leia, siis on ta kas tekikuhjas, kilekotti pugenud või kappi roninud. Vahepeal reedab teda vilisev nina :).
Kiisukal on väga huvitavad pesemis- ja magamispoosid (mõni näide on ka all). Mõnikord ma julgustan teda jalga veel rohkem püsti ajama, et ta ikka baleriini mõõdu välja annaks. Tal on naljakas komme keset kõndimist end külili visata (ka õues) ja mõnikord pean ma end tagasi hoidma, et mitte naerma hakata.
Öösiti on ta üldjuhul rahulik ja magab kas minu peal või kõrval. Esimene öö oli muidugi selline, kus vaibad ja potid lendasid :).
Tema lemmikmänguasi on kollase ja lillaga vahtkummist pall, aga meelistegevusteks on ka laudade koristamine, harja närimine, küünte teritamine, mööda korterit tormamine ja mu näos püherdamine/näkku aevastamine/ehete närimine.
Suvel Viljandis elades istus ta kas CR toas aknalaual, diivanikatte all või esikus ukse ees, et õue saada. Õues oli ta esialgu väga arg ja madal kui muru, aga augustis ronis juba veidi puude otsa, tormas ringi (reaalselt jooksis) või puges korra rihmadest välja. Niii hirmus hetk oli minu jaoks, aga tema tahtis lihtsalt põõsa all külitada. 
Vahepeal kui tal lambist mängutuju tekib ja pupillid hiigelsuureks muutuvad, on küll natuke hirmus.. või siis kui ta keset silitamist hammaste ja käppadega käest kinni võtab. Üldiselt on mul (vähemalt minu arust) maailmaparim Kiisukas, teised kiidavad ka teda.
Preili praegu masseerib mu käevart ja norskab natuke. Tahtsin lihtsalt teada anda, et meil ei ole veel tähtpäev ega midagi, vaid tuli lihtsalt tuju kirjutada, milline mu elukaaslane on.

nädal aega olnud


1. õhtu

1. õhtu

1. õhtu
Fännipilte ka kuulsusega:




esmaspäev, september 02, 2013

Wake me up

Blogilainele tagasi jõudmine on pikk ja konarlik tee, aga kuskilt peab alustama.
Olin vahepeal lapsehoidja ja kogesin mõne päeva jooksul vist pool maailma emotsioonidest läbi. Pärast oli muidugi kurb, kui preili ära läks, aga samas oli nii rahulik ja ei pidanud kellelgi enam-vähem 24/7 silma peal hoidma.
Nüüd olen pmst kõigi asjadega (välja arvatud stange, mille ma suutsin 2 korda maha jätta) ülikoolilinna jõudnud ja peaaegu lahti pakkinud. Põdesin natuke, et kiisukal läheb harjumisega pikalt aega, aga nüüd pesitseb jälle tuttavates kohtades ja hommikused tervitused on sellised nagu vanasti :).
Selleks semestriks krabasin endale lausa 3 (hetkel veel 4) kultuurset ainet, sounds fun! Homne esimene loeng on loomulikult üks neist, ehk siis ma ei tea, kuhu täpselt minna, kes mind ümbritsevad ja kes ainet annab. Jee?
Mõneks päevaks krabasin endale elukaaslase ka, kes täna hommikul väljus korterist hommikumantli väel, et minna 15min kaugusele teed jooma, lols.
Aa ma kerge roosamanna pea ehk kui kunagi saab kolmikpildi tehtud, siis on Charlie inglid olemas ja mina ei olegi seekord blondi rollis.