neljapäev, oktoober 16, 2008

.

Oled sa kunagi mõelnud ja tundnud seda, et sind ei leita enam kunagi? Eriti juhul, kui oled kodulinnast 20 kilomeetri kaugusel, väsinud ja rattaga ning telefoniaku on tühi.
Seadsid küll eesmärgi, milleni püüelda, kuid ei suuda enam. Kurnatuna üritad vändata, aga mida pole, on jõud. Pisarad tikuvad silma, sest emaga kokkulepitud kojujõudmisaeg on lähenemas, paraku tead, et ei suuda selleks ajaks kohal olla.
Riskides lähed üle tee ning tõstad pöidla lootuses, et mõni maale minev auto sind märkab. Ime või mis, aga nii juhtubki: üks pikapis sõitev lokkis juuste ja kulmuneediga mees peatub. Aralt palud luba kasutada telefoni, et helistada kodus muretsevale perele. Kõne lõpetatud, tänad aitajat südamest ning vaatad kurvalt, kuidas ta eemale sõidab.
Mõni kilomeeter läbitud, tunned uuesti, et enam ei jaksa ning kiirus kahaneb nullilähedaseks. Suundud nüüd tagasi teisele poole teed ning ajad sõrme jälle püsti.
Vana auto, milles eakas mees, hakkab kiirust kahandama ja seejärel peatub. Veidi morn, kuid sõbralik nägu küsib, mis mureks. Küsid, kas mees suundub linna, millele kõlab vastuseks jah. Paraku pole mehel ruumi, et ratas ära mahutada ning jällegi pead leppima vaid vestluse ja lahkuva auto tuledega.
Ümbrus muutub aina pimedamaks, pisarad voolavad, kuid kodu on veel kaugel.
Paar tundi hiljem näed kilomeetrisilte, mis ei näitagi enam nii suuri numbreid.
Lõpuks hakkab paistma ka tuttav tankla. Ainult 10 minutit ja siis on see jubedus läbi.
Mõned minutid peale südaööd jõuad surmväsinuna välisuksest sisse ja vastu tuleb nuttev ema, kes ütleb, et lasi politseil sind otsida.
Vaevalt paar hetke hiljem on kohal ka maruvihane isa, kes peab pika loengu sellest, kui valesti sa sel öösel käitusid, sest paljud muretsesid.